Mis on 50 käigu reegel males?
Chess
Paljud maletajad on varem kuulnud 50 käigu reeglist, kuid mis see täpselt on ja millisele stsenaariumile see viitab? 50 käigu reegel tuleb males mängu väga spetsiifilistes stsenaariumides, tavaliselt tasavägise partii lõpu lähedal, mis näib jätkuvat lõputult. Siinkohal vaatleme 50 liigutuse reeglit, uurides, mis see on, miks see leiutati ja millal seda kohaldatakse.
Sisukord
- Mis on 50 käigu reegel males?
- Miks leiutati 50 liigutuse reegel?
- Millal kehtib 50 liigutuse reegel?
- Kokkuvõte
Mis on 50 käigu reegel males?
Males viitab 50 käigu reegel väga spetsiifilisele tasavägise mängu tüübile, mille puhul mõlemad mängijad lepivad kokku, et kumbki neist ei saa mängu tegelikult võita ja lepivad kokku, et mäng on tasavägine. Lihtsalt öeldes sätestab 50 käigu reegel, et kumbki mängija võib nõuda viiki, kui mõlemad mängijad on teinud 50 käiku ilma löömiseta või käpuliigutuseta. See tähendab, et mõlemad mängijad peavad tegema 50 käiku, ilma et nad oleksid 100 käigu jooksul mängukivi lööma või käpikesi liigutama jäänud. 50 käigu viik võib toimuda kas mängija enda käigul, vahetult pärast seda, kui vastane on teinud sajanda käigu, või siis, kui vastane on tegemas sajandat käiku.
Miks leiutati 50 liigutuse reegel?
50 sammu reeglil on pikk ajalugu, kuid selle üldine eesmärk on alati olnud sama. See reegel on kehtestatud selleks, et vältida seda, et mängijad, kelle võiduvõimalused on väikesed, venitaksid malepartiid lõputult, tehes pidevalt kõrvalehoidmismanöövreid, et vältida matti saamist ja mitte kunagi edu saavutada. 50 käigu reegel leiutati osaliselt seetõttu, et paljud maletajad kasutasid partii pikendamise taktikat, et väsitada oma vastaseid, frustreerides neid, kuni nad vabatahtlikult loobuvad partiist.
Varajased malereeglid, mis pärinevad enne 1800. aastat, tunnistasid seda probleemi, kuid neil ei olnud selle lahendamiseks kindlaid põhimõtteid. Need varased reeglid nägid üldiselt ette, et teatud arvu käikude järel tuleks nõuda viiki, kuid need arvud varieerusid alates 24 käigust kuni üle 50 käiguni. Lõpuks võeti 1800. aastate keskel vastu standardne 50 käigu reegel, kuigi toimus märkimisväärne arutelu selle üle, millal ja kuidas seda tuleks rakendada ning kas mängijad ise või kõrvalseisjad peaksid seda tegema. Lõplik, tänapäevane versioon 50 sammu reeglist võeti ametlikult vastu 1918. aastal.
Millal kehtib 50 liigutuse reegel?
Tavaliselt kohaldatakse 50 käigu reeglit males enamasti mängu lõpu lähedal ja see on tavaline, kui ühel või mõlemal mängijal on alles ainult kuningas ja mõned teised mängujooned. 50 käigu reegel tuleb tavaliselt mängu siis, kui mõlemal mängijal on jäänud väga vähe võimsaid märke ja nad on seega sunnitud püüdma teineteisele sakkmati teha käikudega, millest on lihtne kõrvale hiilida. Näiteks võib ühel mängijal olla ainult kuningas, samal ajal kui teisel mängijal on kuningas ja torn. Sellises olukorras on kuninga ja torniga mängijal raske kindlustada matti, sest korralikult vilunud maletaja saab tavaliselt kasutada oma kuningat, et 50 käigu jooksul vältida mattimisstsenaariumi. Kui üks mängijatest teeb löögi või liigutab käpuli enne, kui kõik 100 käiku on sooritatud, siis loendus nullib ja viikude reeglit ei saa uuesti kasutada enne, kui on mängitud veel 100 käiku. Kui 50 käigu reegel on täidetud, on viik tavaliselt automaatne, kuid on juhtumeid, kus mängijad lepivad kokku, et mängitakse rohkem kui 50 käiku, ja viik võib siiski igal ajal pärast 100 käigu sooritamist ilma löömise või käpuliigutuseta kasutada viikude reeglit.
Kokkuvõte
50 käigu reegel on oluline reegel males, mida iga mängija peaks teadma. Suurem osa maletajatest peab seda reeglit alati meeles, kui partii läheneb lõpule, ja kuigi enamik mängijaid teeb kõik endast oleneva, et kindlustada matti, on 50 käigu reegel väärtuslik vahend, mis aitab partiid kaotuse äärelt päästa.
