Mis on kreeka-rooma maadlus?
Maadlus
Kreeka-Rooma maadlust on peetud tõenäoliselt maailma vanimaks võistlusspordialaks, sest maadlejaid kujutavad koopajoonistused pärinevad aastast 3000 eKr ja maadlussport pärineb varajastest olümpiavõistlustest aastast 308 eKr. Maadlus oli võtmetähtsusega, kui 1896. aastal olümpiamängud uuesti sisse viidi, ja sellest ajast alates on maadlus olnud kõikide olümpiamängude lahutamatu osa.
Sisukord
Erinevused
Kreeka-rooma maadlus erineb vabamaadlusest mitmel põhjusel. Suurim erinevus on see, et selles maadlusvormis ei tohi sportlased kasutada oma jalgu. Kõik haarangud ja haarded peavad toimuma ülakehaga. Samuti ei tohi maadlejad oma vastase vöökohast madalamal hoida ega haarata. Teine erinevus seisneb selles, kuidas maadlejad matile langevad. Vabamaadluses võivad sportlased viskuda matile ja kaotada kontakti oma vastasega. Kreeka-rooma maadluses, kui sportlane viskab vastase matile, ei tohi ta kaotada kontakti vastasmängijaga ja peab koos temaga matile langema. Need reeglid toovad kaasa rohkem ülakehale keskendunud maadlusvormi, kus sportlased puutuvad üksteisega sagedamini kokku.
Reeglid
Võistlusel on kolm kaheminutilist maadlusvooru. Iga neist kolmest voorust on jagatud kolmeks segmendiks. Esimene segment on 60 sekundit pikk ja mõlemad maadlejad alustavad seistes. Teine ja kolmas osa on mõlemad 30 sekundit pikad ja maadlejad alustavad matil. See, kellel oli pärast esimest segmenti suurem punktisumma, saab matil alustades eelise. Kolmandas segmendis vahetuvad positsioonid, et võimaldada võrdset eelist.
Hindamine
Maadlejad saavad punkte, kui nad panevad oma vastase kinni, lükkavad ta rajalt välja või saavad maadluse käigus temast eelise. Võitja on see, kellel on kolme vooru lõpuks kõige rohkem punkte. Maadlejad jagatakse kaalurühmadesse, et tagada aus võitlus. Samas kaalurühmas olevad maadlejad võitlevad omavahel, kusjuures igas rühmas selgitatakse välja üks võitja.
